Maja aknad polnud suuremad kui ajalehe esikülg. Maja varjas tohutu tamm, mille oksad justkui embasid tillukest majakest.
Tema nägu oli nii krimpsus ja kipras, nii kortsus ja närtsinud, nagu oleks seda äädikas leotatud.
Ta ajas endale kooki suhu sellise jonnaka sihikindlusega nagu pikamaajooksja.
Need vanakesed olid krimpsus nagu kuivatatud ploomid ning kõhnad kui luukered.
Preili Sõnniste marssis nagu sõdur pikkade sammude ja pulksirgete kätega.
Tal olid tuhmpruunid hambad ja väike kortsuline suu, mis nägi välja nagu koera tagumik.
Tuba oli väike, ruudukujuline ja tühi nagu kong.
Pildil võis näha üheksa-aastast poissi, kes oli nii suur, nagu oleks teda võimsa pumbaga täis pumbatud. Tal lotendasid igal pool paksud rasvavoldid ning ta nägu oli nagu pekipall, mille seest kaks ahnet musta silma maailma vaatasid.
